Peale kaardilugemis päeva oli aeg minna ekspeditsioonile, kaks ööd telgis külmas ja vihmas. Meid jagati ilusasti kahte rühma, minu rühma sattusid kõik eestlased (Liisu, Kristjan, Egon ja mina), siis leedulasest venelane Nadja ja inglane Josh. Teise rühma jäid inglise plikad, kolumbialane ja rumeenlane.
Alguses võib tunduda ehmatav, aga tegelikult olid need kolm päeva ühed mõnusamad, võtta lihtsalt üks mägi ning selle otsa ronida ja siis järgmine ja järgmine, kuni enam ei jõua :D Siis lüüa laager ülesse ja teha üks mõnus matkasöök - spagetid!! Esimene öö oli küll külm, aga teine see eest palav, meie rühmale meeldis väga kogu see värk, aga teisele mitte niiväga. Mäed, muidugi ei saa neid päris mägedeks nimetada, sest nad pole tegelikult nii hiiglaslikud, olid tuulised, osade tipus oli isegi soo või midagi sellataolist, mülkad. Kuid kõige kõrgem mägi, mille otsa meie rühm ronis oli Dale Head, ja vaade oli kordumatu, mis ülevalt avanes - järv, pisike külake ja veel suuremad mäed ümberringi. Poolel teel üles oli küll tunne, et enam ei taha ega jaksa ülesse minna, aga tahe sai väsimusest võitu. Nii et varsti oligi kogu seltskond üleval tipus vaatamata väga suurele tuulele, mis mind isegi paar korda pikali lükkas. Tipus olime paar minutit, sõime šokolaadi ja tegime pilti. Ning asusimegi tsivilistasiooni ja sooja voodi poole tagasiteele. Õhtupoolikuks olimegi tagasi Glaramaral, mina väsinud polnud, poisid see eest olid küll, nad isegi imestasid kuidas ma väsinud polnud, no tol hetkel tõeti ei olnud, pärast pesu oli küll mõnus uni peal.
Need juhendajad, kes meiega matka kaasa tegid olid ka viimase peal, Tom ja Dan, no sellised naljahambad. Dan oli meie rühma juht, tema naljad on nagu Mannu omad, mul läheb tükk aega ennem kui ma aru saan, et tegemist on naljaga, aga lõpuks kui point kohale on jõudnud, siis saab ikka kõvasti naerda. Näiteks poole mäe peal oli hunnik kivisid, ta ütles et see on kellegi haud, vanad inimesed nad saavad südamerabandusi ja kui nad surevad ei hakka neid keegi alla transportima, sest see on kallis, samal ajal kui ta rääkis ronis ta selle hunniku peale ja hakkas hüppama, ja mainis, et nende haudade otsas on väga äge hüpata. Kõik vaatasid teda kui segast, siis said kõik aru et tegemist oli naljaga. Seda laadi naljadega tuli meil siis harjuda. Kuid samas ta oskas nii hästi õpetada kõiki asju, et meie rühm sai kõik selgeks ja tänu sellele saime palju rohkem teha.
Esmaspäev oli traditsiooniliselt ronimispäev, me õppisime abseilingut, see kujutab endast mööda kaljut alla kõndimist, paremini ma seda tegevust eesti keelde panna ei saa. Peale seda läksime ronima, kahjuks oli ilm kehva ja me pidime minema sisehalli seinale ronima, nii oleks tahtnud päris kalju peal ronimist teha. Kuigi seal sees sai samuti nalja, ma julgen nüüd droppimist teha, tänu Andreasele ja abseilingu oskamisele, tõsiselt peale abseilingut pole see seina küljest lahti hüppamine nii hirmus, see on lõbus. Päeva lõpuks olid mul lihased mõnusalt valusad, tahaks juba musklis olla :D:D.
Teisipäev kulus täielikult esmaabile, igaaaaaaaaaav. Ma mõistan, et see on vajalik ja neid asju peab ilmtingimata oskama, AGA TERVE PÄEV OLLA TOAS KUI SIND ÜMBRITSEVAD MÄED JA VÄRSKE ÕHK. See on natuke ajuvaba, muidugi pidi ilm olema kõike ilusam, mis üldse olla võis, päikseline ja tuulevaike. Vähemalt saime situatsioone läbi mängida, need olidki vast kõige lõbusamad hetked sellest päevast. Vaatasime videosid erinevatest õnnetustest, ma tõsiselt loodan, et minuga selliseid asju ei juhtu nagu nendes videodes, võtab judisema küll. Igaljuhul õhtu lõpuks olin õnnelik, et see päev läbi sai.
Kolmapäev oli jällegi traditsioonidele kohaselt veespordi päev, mõnengate mööndustega. Kanuutamine, mis Eestis tundub väga põnev tegevus on siin tapvalt igav. Sulle antakse räigelt suur paat, mille nimetus on kanuu, no tõsiselt kodus on sellistel paatidel juba mootor taga. Lisaks jõgi kus me kanuutasime oli aeglase vooluga, lai ja ilma igasuguste takistusteta. Kõige põnevam hetk oli vast sillalt vette hüppamine, me sõitsime ühe silla alt läbi ja instruktorid ütlesid, et kes tahab see saab hüpata. No eks me siis hüppasime, pea ees tundmatusse vette :D alguses oli hirmus küll, sild oli päris kõrge, aga peale esimest hüpet tegid kõik koos hüppe. Lõpuks olid kõik märjad ia igav kanuutamine võis jätkuda. Jõudsime järveni, kanuutasime otse üle järve ja jäime teisi ootama, kes olid samal ajal mägijalgrattaga sõitmas. Eks me siis olime läbimärjad natuke külmunud, oodata tuli tunnijagu, aega parajaks tehes tegime järve peal tiirusid, kolmekesi ühes paadis, päris kiiresti sai edasi. Poisid: Kristjan ja Dayron tegid võistlust kes kiiremini sõuab, me sekkusime: mina, Liisi ja Nadja, tegime neile pähe :D:D. Samuti pritsisime poisse, Dayron hakkas meid lõpuks kartma, oi see oli naljakas, kuna ta on päris suur poiss ja ta istus üksinda kanuu ahtris oli tema vöör suhteliselt õhus. Mingil hetkel suutis ta kaldasse sõita ja oma vööriga mahalangenud puu külge kinni jääda, me mõtlesime, et läheme aitame ta välja, aga tema hakkas meid kartma, sest arvas, et teeme talle jälle kambakat. Igaljuhul meid nähes hakkas ta nii kiiresti sõudma, et vesi tema ümber vahutas, ta sai ennast lahti paari sekundiga :D mida kõike hirm inimesega ei tee. Ta on küllaltki aeglane inimene, nii et see oli esimene kord kui ma nägin teda väga kiiresti tegutsemas.
Peale kanuutamist vahetasime riided ja läksime mägiratast sõitma. Vot see oli puhas adrenaliin, vist siiamaani kõige ekstreemsem asi, mida ma teinud olen. Paar korda sain ikka maad ka puudutatud, nii et sinikad alles, aga see on loomulik, sest ma pole ju eriline kiiresti sõitja rattaga. Algajate rada polnud nii hull, aga kui me läksime punasele rajale siis oli asi juba tõsisem. Teine grupp sinna ei jõudnudki, nii et olime eelisseisus :D:D. Kuid sellest rajast nii palju et kujutage ette väga järsku mäge, ilma puudeta, alla tulek on serpentiinis, mis tähendab iga sirge lõpus on vähemalt 170 kraadine pööre, sa tuled täiel kiirusel mäest alla, rajal on hüpped ja muud takistused. Vot see oli jube, ja lahedaim asi mis ma teinud olen. Soovitan tõsiselt kui tahad korralikku adrenaliini laengut. Pärast sõitu nägime välja nagu mudakäkid.
Neljapäev möödus jällegi vees sulistades, hüpates, ronides ja pealaest jalatallani märg olles. Tegime gull scramblingut, mis kujutab endast jões ronimist ja alla laskmist, vahepeal on suured hüpped. See näeb välja nagu looduslik veepark. Lihtsalt väljas ja vees on külm, muidugi ennast liigutades hakkas isegi palav. Imelik mõelda, et 3. novembril saab ka ujumas käia päris edukalt. Miskipärast olen ma siinsete peaaegu talvekuude jooksul rohkem ujuda saanud kui terve suve jooksul kokku. Täitsa talisupleja juba.
Ja jõudiski kätte viima õhtusöök, muuseas ma pole maininud, aga siin on väga väga väga head söögid. Kõik valmistatakse kohapeal saiast jäätiseni välja. Minu lemmik ongi šokolaadi jäätis, see on nii hea, et ma võiks seda päev otsa süüa, tõsiselt šokolaadine :D:D Ning ongi esimene praktika Glaramaral läbitud, rohkete sinikate adrenaliini ja märgade riietega. Kuid mulle meeldis väga, tahaks snna jäädagi. Seal on olemine väga kodune.
Piltide koha pealt, need saabuvad paari päeva jooksul, tahaks ise ka neid näha.
Aga päikest teile sinna kodumaale.
