Ma ei teagi miks, aga mida päev edasi, seda rohkem leian ma ennast mõtetest. Istun lihtsalt omas mullis ja kujutan asju ette, selline jube vaikus koguaeg noh, et vahepeal ei saagi aru, kas olen midagi öelnud või toimus see kõik mõttes. Imelik on olla kuidagi, vist koduigatsus, kuid vaevalt. Tahaks karjuda keset New Streeti rahvamassi, see oleks lahe, aga ei tea kas julgeksin. See korter on nii vastikul väike ka, nii et istume Liisuga teine teiselpool nurgas, põhimõtteliselt. :D:D Suhtelielt koomiline.
Jõuludest on ka kõrini juba ja kalkunist, töö juures muud lauda ei kannagi kui kalkunit, tarti (üks imelik söök, magus või soolane, vastavalt vajadusele, imelik), mince pie'sid . Mulle täitsa meeldib töötada, suht julgeks on see töö mind teinud, suht pea ees tundmatus kohas vette hüppamine, iga kord erinev koht, pead asutuse oma töötajatega väga kähku järje peale saama ning kõik kohe käigu pealt õppima, kameeleoni oskused no!
Siiani olen töötanud icc, kohalik kontserdimaja, suts pisem kui Sakus Suurhall, kõige suurem pidu, kus ma töötasin oli 1500 inimese kanti, päris massiivne ning see pole veel lagi, nad mahutaksid palju rohkemgi ära. Siis ma olen Hiltonis töötanud, väidetavalt väga posh koht kus töötada, aga no staff on seal ikka väga ülbe. Oma esimesel päeval seal olin ma OTWst üksinda, no ma olin lausa hirmul kui miskit küsisin, ma olin nagu rünnaku objekt, aga noh elasin üle. Tegin wine waitingut, suht kerge, natuke jamamist tsekkide ja muude asjadega kuid kerge, teine kord kui sama tööd tegin seal, siis üks plika minu vahetusest sai 60£ tippi, mul oli suht kahju, et mina neid laudu ei saanud teenindada, deeeeeeem, aga no küll ma ka kunagi tippi saan!!! Ühel päeval olin veel Aston Hallis, pisike ruumike, vanakeste jõulupidu oli, täitsa norm. Paaris kohas veel ja siis Aston Villas, uujeeeee, ma seal nüüd regular staff, mis tähendab, et ma saan sinna tööle iga kord kui mäng on, no kas pole mitte unistuste töö. Villa vs Liverpooli mängu nägin teisest poolajast, päris äge oli suurte turvameeste vahel seista ja jalkat vaadata, lõpuks tegid suured mehemürakad mulle ruumi ja ma olin paari meetri kaugusel mängust, no ma olen nüüd juba rohkemkui saja protsendiliselt veendunud, et Aston Villa ei oska jalkat maängida, või noh nad kobad :D:D:D:D (ei taha Villa fänne solvata, see ainult minu arvamus), [(mis on igaljuhul tõsi)]. Ning mis te arvate, kes on Villa vs arsenali mängul töötab, Minaaaaaa, teenindan jälle vippe seal.
Homme hüppan koolist läbi, vaatan, äkki saan oma assignmentid kätte, suht kardan. Ritsu aines olevat 5 tükki 11st läbi kukunid, no ma ei taha seal viie sees küll olla, aga tunne ütleb, et ma olen nendest 5 esimene, lootus sureb viimasena.
No ühtteist on toimumas ka aga sellest mõne aja pärast, eks!
Lund ja miinuskraade teile sinna vihmasesse Eestisse
Monday, December 19, 2011
Thursday, December 15, 2011
Igavus...
Assignment on thetud, Liisu tööle saadetud, enda tööriided valmis pandud, uutele töökohtadele kandideritud, viimane koolipäev üle lastud mida veel teha? Ei teagi, igav on passida, nõme, et mina ja Liisu oleme Hiltonis aga erinevatel aegadel, pean siis praegu üksi kodus oma aega passima. :D
Eilsest siis ka miskit, äge tööpäev oli, tulin koju siis esimest korda double deckeriga, polnudki nii eriline värk, arvasin miskit etemat :D:D:D:D. Aa, eile pidin taksoga tööle minema, päris vahva või nii, Aston Hallis töötasin, mingi väike majake oli Aston Villa staadioni juures, vanakesed pidasid jõululõunat kalkuni prae ja rullbiskviidiga, aga noh päris vahvad olid. Kiitsid mind, et ma usin, muidugi ;). Peale tööd oli vaja assignmenti teha, ikkagi viimane sellel aastal ju, homme vaja sisse anda, õnneks oli see kolme peale: mina, Liisu ja Nadja, easy peasy, nagu Adam, meie õppejõud, ütleb.
Minu shift algab kella 7, teen tavalist ettekandja tööd täna, oeh aega veel palju sinna ja kestab kella 11, nõme tegelikult, et nii pisike vahetus, aga mis seal ikka, võtad seda mida antakse, kas pole nii? :D
Aga täna pandi mind Aston Villa vs Liverpooli mängule kirja, JEEEEEEEEEEEEEE, selle pärast olen üliõnnelik, saan siis pühapäeval mängu heal juhul vaadata :D:D:D:D, fingers crossed to that.
Eks ma siis teen endale kakaod ja hakkan Olümpia Mängude lehte täitma, ma saan sinna suvel tööle minna, raha eest ikka, mõnus, tahaks juba suve. Siin Inglismaal on ka kuidagi külmavõitu :D kraadipügalad on õrnalt miinustes, sellest hoolimata käin sügismantliga ringi. Pole ju nii külm.
Vist saingi kõik ära kirjutatud, mis meeles mõlkus, kunagi hiljem hea lugeda, või mis? :D
Ega siismidagi muud kui LUND teile, PALJU LUND!!
Eilsest siis ka miskit, äge tööpäev oli, tulin koju siis esimest korda double deckeriga, polnudki nii eriline värk, arvasin miskit etemat :D:D:D:D. Aa, eile pidin taksoga tööle minema, päris vahva või nii, Aston Hallis töötasin, mingi väike majake oli Aston Villa staadioni juures, vanakesed pidasid jõululõunat kalkuni prae ja rullbiskviidiga, aga noh päris vahvad olid. Kiitsid mind, et ma usin, muidugi ;). Peale tööd oli vaja assignmenti teha, ikkagi viimane sellel aastal ju, homme vaja sisse anda, õnneks oli see kolme peale: mina, Liisu ja Nadja, easy peasy, nagu Adam, meie õppejõud, ütleb.
Minu shift algab kella 7, teen tavalist ettekandja tööd täna, oeh aega veel palju sinna ja kestab kella 11, nõme tegelikult, et nii pisike vahetus, aga mis seal ikka, võtad seda mida antakse, kas pole nii? :D
Aga täna pandi mind Aston Villa vs Liverpooli mängule kirja, JEEEEEEEEEEEEEE, selle pärast olen üliõnnelik, saan siis pühapäeval mängu heal juhul vaadata :D:D:D:D, fingers crossed to that.
Eks ma siis teen endale kakaod ja hakkan Olümpia Mängude lehte täitma, ma saan sinna suvel tööle minna, raha eest ikka, mõnus, tahaks juba suve. Siin Inglismaal on ka kuidagi külmavõitu :D kraadipügalad on õrnalt miinustes, sellest hoolimata käin sügismantliga ringi. Pole ju nii külm.
Vist saingi kõik ära kirjutatud, mis meeles mõlkus, kunagi hiljem hea lugeda, või mis? :D
Ega siismidagi muud kui LUND teile, PALJU LUND!!
Monday, December 12, 2011
Töö
Mina sain siis ka lõpuks Off To Worki tööle, olen ülimalt rahul sellega kuid peale kolme päeva tööd tundub see aeg juba igavikuna. Enam ei taha miskit teenindamisest kuulda nagu Liisu ütles.
Tegelikult pole selles kelneri ametis mitte midagi rasket, kuigi kes see oli, kes Eestis rääkis, et seda tööd kohe kindlasti teha ei taha, loomulikult mina :D.
Peale koolitust, kolmapäeval, saime kohe võimaluse minna Londonisse tööle, nii et neljapäev möödus Londonis, põhi vaatamisväärsused nägime bussi aknast ära. Poleks tegelikult kunagi arvanud, et Londonisse tööle lähen. Üks pisike jõulupidu oli seal ligi 300 inimesele, mitte midagi suurt, kuigi väga halvasti korraldatud, inimesed olid istuma pandud dieetide järgi, kuid mida nad tegid, kõik vahetasid kohad ära ning tulemus oli segadus, suur suur segadus. Mina täitsin jooksupoisi rolli, no esimene päev tööl, tagasivaadates kõige raskem polnudki.
Reedel olin Hiltonis (räigelt kallis hotell) veini kelner, täitsin pokaale, võtsin tellimusi ja koristasin klaase, no alguses olin ma suhteliselt ehmunud, sest ma olin agentuurist ainuke ja ma polnud varem tellimusi võtnud, no juhtub. Kuid aeg läks kähku ja ma sain täiskäigu süüa: starter, main ja dessert, jeei, väga hea oli.
Laupäeval olin kella 2 kuni 11 õhtul icc, täitsa äge, katsin 6 lauda 60 inimesele. Väike jõulupidu oli 1200 inimesega, äge ju. Meie kooli ball oleks võinud ka sellises saalis ja nii paljude inimestega toimuda, tantsijad ja lauljad esinesid. Kandsime toidud ette, koristasime jagasime kohvi ja jee töö oli läbi, kogu saali koristamine jäi teisele vahetusele, õnneks, ma pigem poleerin neid kahvleid ja panen lauad paika kui teen koristamist.
Praegu on jalad villis ja põlved valusad.
Ja see nädal möödub ka töö lainel, ma olen hetkel tööle paigutatud igaks päevaks, oeh, see kohe ei sega üldse kooli, mkm. Aga noh viimane tegus nädal ka, sest peale jõule on kuni jaanuari keskpaigani tühjus, vast saan üüriraha kokku, oleks hea!!
Ja kuhu mind bronnitud on: homme icc, kolmapäeval pean bussiga kusagile sõitma ojeeee, neljapäeval Hilton, ei taha sinna enam, reedel kesklinnas mingine koht ja laupäeval jälle Hilton. No tõsiselt see Hiltoni staff on väga ülbe. Loodan, et elan üle, no vähemalt poleks see esimene kord ülbikutega tegeleda :D. Pühapäevaks tahaks ka miskit saada, PALUUUUN, mul on tööd vaja veel ja veel ja veel :D:D, mitte et ma väga suur himu oleks töötada, aga jõulude ajal tahaks natuke endale üht teist lubada või raha kõrvale panna koju tulekuks.
Oeh, tegelikult peaks praegu õppima, mitte seda blogi siin kirjutama, aga no mis sa teed ära, motivatsiooni puudus JÄLLE, vist tüüpiline kui asi puudutab õppimist. Õnneks see grupitöö, nii et me kõik (mina, Nadja ja Liisu) pääseme 600 sõnaga.
Aga jah, täna jäi meil ronimine ära, õigemini me ise jätsime, sest meil raha nappus. Tegelikult varsti hakkame süüa tegema, eks näis mida, veel ei tea :DD:.
Tegelikult pole selles kelneri ametis mitte midagi rasket, kuigi kes see oli, kes Eestis rääkis, et seda tööd kohe kindlasti teha ei taha, loomulikult mina :D.
Peale koolitust, kolmapäeval, saime kohe võimaluse minna Londonisse tööle, nii et neljapäev möödus Londonis, põhi vaatamisväärsused nägime bussi aknast ära. Poleks tegelikult kunagi arvanud, et Londonisse tööle lähen. Üks pisike jõulupidu oli seal ligi 300 inimesele, mitte midagi suurt, kuigi väga halvasti korraldatud, inimesed olid istuma pandud dieetide järgi, kuid mida nad tegid, kõik vahetasid kohad ära ning tulemus oli segadus, suur suur segadus. Mina täitsin jooksupoisi rolli, no esimene päev tööl, tagasivaadates kõige raskem polnudki.
Reedel olin Hiltonis (räigelt kallis hotell) veini kelner, täitsin pokaale, võtsin tellimusi ja koristasin klaase, no alguses olin ma suhteliselt ehmunud, sest ma olin agentuurist ainuke ja ma polnud varem tellimusi võtnud, no juhtub. Kuid aeg läks kähku ja ma sain täiskäigu süüa: starter, main ja dessert, jeei, väga hea oli.
Laupäeval olin kella 2 kuni 11 õhtul icc, täitsa äge, katsin 6 lauda 60 inimesele. Väike jõulupidu oli 1200 inimesega, äge ju. Meie kooli ball oleks võinud ka sellises saalis ja nii paljude inimestega toimuda, tantsijad ja lauljad esinesid. Kandsime toidud ette, koristasime jagasime kohvi ja jee töö oli läbi, kogu saali koristamine jäi teisele vahetusele, õnneks, ma pigem poleerin neid kahvleid ja panen lauad paika kui teen koristamist.
Praegu on jalad villis ja põlved valusad.
Ja see nädal möödub ka töö lainel, ma olen hetkel tööle paigutatud igaks päevaks, oeh, see kohe ei sega üldse kooli, mkm. Aga noh viimane tegus nädal ka, sest peale jõule on kuni jaanuari keskpaigani tühjus, vast saan üüriraha kokku, oleks hea!!
Ja kuhu mind bronnitud on: homme icc, kolmapäeval pean bussiga kusagile sõitma ojeeee, neljapäeval Hilton, ei taha sinna enam, reedel kesklinnas mingine koht ja laupäeval jälle Hilton. No tõsiselt see Hiltoni staff on väga ülbe. Loodan, et elan üle, no vähemalt poleks see esimene kord ülbikutega tegeleda :D. Pühapäevaks tahaks ka miskit saada, PALUUUUN, mul on tööd vaja veel ja veel ja veel :D:D, mitte et ma väga suur himu oleks töötada, aga jõulude ajal tahaks natuke endale üht teist lubada või raha kõrvale panna koju tulekuks.
Oeh, tegelikult peaks praegu õppima, mitte seda blogi siin kirjutama, aga no mis sa teed ära, motivatsiooni puudus JÄLLE, vist tüüpiline kui asi puudutab õppimist. Õnneks see grupitöö, nii et me kõik (mina, Nadja ja Liisu) pääseme 600 sõnaga.
Aga jah, täna jäi meil ronimine ära, õigemini me ise jätsime, sest meil raha nappus. Tegelikult varsti hakkame süüa tegema, eks näis mida, veel ei tea :DD:.
Sunday, December 4, 2011
Tegus november
Et siis kuu aega on möödunud linnutiivul. No päriselt ka, ikka väga kiire on siin, tegelikult isegi hea, ei märkagi kuhu aeg kaob. Varsti vaheaeg ja jõulud, kahju ainult, et need siin tuleb vastu võtta, aga me anname Liisuga endast parima, teeme korraliku Eesti sööki, kuuske küll korterisse ei hakka ostma, aga ega see jõulumeeleolu riku. Siin algasid jõulud juba üsna varakult, kesklinnas on saksa turg püsti pandud, no see värk on ikka massiivne. Kui kesklinna asja on siis ma püüan seda võimalikult palju vältida, liiga palju inimesi on seal minu jaoks. Kohati tekib klaustrofoobiline tunne isegi. Sama hullus on ostukeskustes ja üldse poodides, ei tahaks nähagi seda massi, kes veel viimasele hetkele kinkide ostmise jätab.
Peale Glaramaralt tagasitulekut kohe järgmisel päeval käisime Liisuga Aston Villa Norwichi jalkamängu vaatamas, täitsa lahe oli, kuigi Villa fännid on VÄGA laisad ergutajad. Villa loomulikult võitis ja mida tegid fännid, rõõmuhõisked tulid vaid paar korda ning juba enne mängu lõppu hakati staadionilt lahkuma, TÕELISED FÄNNID :D. Muidugi staadion oli ülivinge 35000 pealtvaataja kanti oli inimesi, päris võimas, Lilleküla 9000 ei anna väga võrrelda. Kuigi Lilleküla teeb suuremat lärmi, seda võin ma garanteerida!! Ning kui veel neid kahte staadionit võrrelda, siis Lillekülas on mõnus küüslauguleiva lõhn, Villa staadionil aga inglise stiilis piruka, mis pole just kõige maitsvam asi maailmas, inimesed tõesti käivad nendega ringi staadionil ja söövad neid, jakkkk.
Victoria Vläljak siis, pildid on hommikul tehtud, sellepärast pole ka inimesi. ÕNNEKS
Peale Glaramaralt tagasitulekut kohe järgmisel päeval käisime Liisuga Aston Villa Norwichi jalkamängu vaatamas, täitsa lahe oli, kuigi Villa fännid on VÄGA laisad ergutajad. Villa loomulikult võitis ja mida tegid fännid, rõõmuhõisked tulid vaid paar korda ning juba enne mängu lõppu hakati staadionilt lahkuma, TÕELISED FÄNNID :D. Muidugi staadion oli ülivinge 35000 pealtvaataja kanti oli inimesi, päris võimas, Lilleküla 9000 ei anna väga võrrelda. Kuigi Lilleküla teeb suuremat lärmi, seda võin ma garanteerida!! Ning kui veel neid kahte staadionit võrrelda, siis Lillekülas on mõnus küüslauguleiva lõhn, Villa staadionil aga inglise stiilis piruka, mis pole just kõige maitsvam asi maailmas, inimesed tõesti käivad nendega ringi staadionil ja söövad neid, jakkkk.
Vaade siis Aston Villa fännisektorist
Teisipäeval (8. novembril) oli meil tööintervjuud Off To Workis, Liisu sai töö, mina mitte, väike pettumushetk oli, aga mis edasi sai, sellest edasistes lõikudes.
Siis kolis Egon meie poole natukeseks. No nii umbes nädalaks, ta sai ühikast lahti mingisuguse väga suure ime läbi, ning tal oli peavarju vaja, nii et ta sai ilusasti meie pisikese diivani enda käsutusse. Käisime Egoni töö juures firmapeol, oi see oli koomika, mängisime bingot, õunte püüdmist veest, toolimängu ja apelsini veeretamist ninaga, oeh. Vanad inimesed ja nende lahedad peod, kuid kui vaadata asja positiivsest küljest, mina võitsin bingo ja sain auhinnaks pudeli veini, jeeeeee. :D
Egoni siin viibimine oli päris hea vaheldus, korter oli koguaeg elu täis. Nüüd on ta meid maha jätnud ning Kanadasse kolinud :(. Päris kahju tegelikult, nüüd on meie kursusel ainult kolm eestlast järgi, loodame et veel keegi neist ära ei lähe :D:D. Egon leidis endale tööd Kanadas ühes suusa kuurosris ning läks oma õnne taga ajama, mis on iseenesest hea, sest oma unistusi tulebju püüda, või mis? Ta läks kohe ennem esimest assignmenti ära, nii et pääses sellest. Richard, meie year magager ütles ka, et raudselt ei taha assignmenti teha. Mina ja Liisu istusime kogu öö üleval ning kirjutasime seda jubedat Business Economics'it huuuuh, milline õudusunenägu see oli, samal ajal Egon norskas meie diivanli:D Kohe kui valmis saime läksime kooli ja andsime töö sisse, mina suundusin magama, aga Liisu pidi tööle minema. Õhtul oli Ladislavi sünnipäev, tšehh, kes õpib teist aastat ATMi, käsime bowlingut mängimas ja peale seda läksime tema poole. Seal avanes meil võimalus vaadata Eesti Iirimaa mängu, oeh, kurb hakkas lausa, me olime juba nii kaugele jõudnud, nähes neid kolle meie väravasse tulemas, meeleolu läks ikka väga ära. Aga mis teha, mäng on mäng, keegi peab ju kaotama. Peale mängu suundsime ühikasse, seal oli köögipidu, oh koomiline asi. Palju inimesi pidutsevad pisikeses pimedas köögis, koomiline, olime umbes kolmeni seal ja siis otsustasime magama tulla, Liisu oli selleks ajaks juba 30 tundi magamata olnud, no juhtub. :D
Egoni siin viibimine oli päris hea vaheldus, korter oli koguaeg elu täis. Nüüd on ta meid maha jätnud ning Kanadasse kolinud :(. Päris kahju tegelikult, nüüd on meie kursusel ainult kolm eestlast järgi, loodame et veel keegi neist ära ei lähe :D:D. Egon leidis endale tööd Kanadas ühes suusa kuurosris ning läks oma õnne taga ajama, mis on iseenesest hea, sest oma unistusi tulebju püüda, või mis? Ta läks kohe ennem esimest assignmenti ära, nii et pääses sellest. Richard, meie year magager ütles ka, et raudselt ei taha assignmenti teha. Mina ja Liisu istusime kogu öö üleval ning kirjutasime seda jubedat Business Economics'it huuuuh, milline õudusunenägu see oli, samal ajal Egon norskas meie diivanli:D Kohe kui valmis saime läksime kooli ja andsime töö sisse, mina suundusin magama, aga Liisu pidi tööle minema. Õhtul oli Ladislavi sünnipäev, tšehh, kes õpib teist aastat ATMi, käsime bowlingut mängimas ja peale seda läksime tema poole. Seal avanes meil võimalus vaadata Eesti Iirimaa mängu, oeh, kurb hakkas lausa, me olime juba nii kaugele jõudnud, nähes neid kolle meie väravasse tulemas, meeleolu läks ikka väga ära. Aga mis teha, mäng on mäng, keegi peab ju kaotama. Peale mängu suundsime ühikasse, seal oli köögipidu, oh koomiline asi. Palju inimesi pidutsevad pisikeses pimedas köögis, koomiline, olime umbes kolmeni seal ja siis otsustasime magama tulla, Liisu oli selleks ajaks juba 30 tundi magamata olnud, no juhtub. :D
Täitsa ilus segadus ju! Proovige ise siit miskit ülesse leida, võimatu.
Ennem Egoni lahkumist korraldasime väikese äramineku olemise ka, päris koomiline oli, läksime öösel välja mõttega et läheme kluppi, aga lõpetasime kusagil plangutaga juues, nii palju siis sellest, kogemus omaette pompsude peatuspaigas olla, edasi tulime meie korterisse tagasi ja pidu võis jätkuda kuni Egoni bussini. Hommikul 7 paiku läksime siis teda bussijaama saatma ja Andreas tuli ka, kusjuures suhteliselt otse töölt, nii et saatjaskond oli bussijaamas suur. Tõi veel ühe Viru Valge Egonile, mis osutus veeks, oli see oli feil, keegi oli nalja teinud, ning tühja pudelisse vee pannud, no olgu õnnelik. Vähemalt saatsime Eggy korralikult minema! Ta läks isadepäeval ära, nii et kohe kui koju jõudsime, tegin pisikese kõne papile:D mõnus oli tema häält kuulda, pole ju mitu kuud näinud, ega rääkinud. Peale kõnet oli aeg magama minna, pikk öö oli siiski seljataga.
Meie auto parklas on üks mõnus mersu, kasutasime juhust ja tegime pilti.
Kohustuslik pilt Pulli juures ka siis Bullringi keskel, Egon haaras otseselt härjal/pullil sarvist.
Nadja on ikka segane küll, see parkimis märk "jäi" talle näppu, nüüd kaunistab see märk meie aknalauda.
Siis tuli employability week, mis kujutab endast koolivaba nädalat, nagu vaheaeg või midagi sellist, Liisu käis tööl, mida mina tegin, veetsin aega kvaliteetselt kui nii võib öelda, tööd otsisin, huuuh kõige jubedam asi maailmas kui assignmentide kirjutamine välja jätta. Käisime Kristjaniga teisipäeval (15. novembril) cv-sid jagamas, tulemus, TUBLI ÜKS. Jeeeeeeeei, nec-group, sama töö, mis Off To Workis oleks, kutsuti intervjuule, kust ma seekord ilusasti läbi sain, no ei tea. Hea, et seekord miskit kihva ei keeranud. Samal ajal saatsin Off To Worki uuesti meili, et äkki nad vaataksid mu andmed uuesti üle ning ülla ülla, NAD HELISTASID TGASI jeeeeeeei. Käisin seal ka uuesti intervjuul, mis läks väga edukalt. Nii et nüüd on mul kaks töökohta, sama tööga, kelle kasuka otsustan?? Off To Work ikka, seal lahedamad inimesed, ja palk on kõrgem, kohe 0,68£ kõrgem, see suur asi ju!! Õhtul olijällegi jalgpalli aeg, Iirimaa vs Eesti, seda käisime suure eestlaste kambaga Walkaboutis vaatamas, ja jällegi aitas Kostja oma ilusa väravaga viigi teenida. No see värav oli ikka ilus küll, sain natuke häälepaelasid treenida:D:D. Ning märkamatult jõudis kätte reede, piduuuu, saime smsi Gatecrasherist, Euroopa suuruselt kolmas ööklubi, et meil on vabad pääsmed, no muidugi me kasutasime selle ära, pidu oli mega. Käisime kõik ruumid läbi, seal on mitu erineva muusikastiiliga tantsusaali, pluss palju baare ja muid ägedaid kohakesi. Koju jõudsime siis olime igal juhul omadega läbi. Teise aasta ATM'id läksid Glaramarale, no mitte ei tahtnud nendega kaasa minna:D
Keset tantsusaali.
Kui vaba nädal läbi sai, siis tuli tagasi reaalsusesse pöörduda, ASSIGNMENTID, appi aidake keegi, Risk Management midagi keerulist ise eneset polnud, lihtsalt 1500 sõna teemal Risk is arguably an inherent component of the adventure experience, mida iganes selle alla veel kirjutada, siis risk assessment oma firmale teha ja oma töökäiku analüüsida, kasutamata sõna mina :D:D SITUATSIOONIKOOMIKA. Igaljuhul, see läks enam-vähem hästi, vähemalt ma arvan nii, kuigi oleks võinud rohkem refereerida, aga no elab üle. Aa, ja esmaspäeval (21. novembril) tegime belayingu testi ka ära, nüüd saame ronimas käia ilma järelvaatajateta, juhuu, mitte midagi rasket selles polnud, pidi lihtsalt toestama ronijat ja ise ka ronima, tavalist sõlme oskama ja belayingu device'i kasutada oskama, peace of cake, I would say! Muidugi Scott, Adventure Society juht ja Viky, teinejuht olid ülimalt uhked meie üle, aga no tõesti see oli KERGE, igaljuhul kergem kui assignmentide kirjutamie!
Reedel läksime Liisu ja Nadjaga välja, seekord Walkabouti, päris mega öö oli, kui saab nii öelda. Mõnus oli möllu panna peale sellist pingelist nädalat, lasksime ennast täitsa vabaks. Koju jõudsime viie paiku, õigemini Nadja poole, magasime seal paar tundi, sõime hommikust ja tulime siis koju, heh, põlved polnud kohe üldse valusad, mkm. Liisi: „No more low dance to me!“ . Kusjuures põlved annavad siiamaani veel natukene tunda. Järgmine kord ei saa niipea välja minna!
Reedel läksime Liisu ja Nadjaga välja, seekord Walkabouti, päris mega öö oli, kui saab nii öelda. Mõnus oli möllu panna peale sellist pingelist nädalat, lasksime ennast täitsa vabaks. Koju jõudsime viie paiku, õigemini Nadja poole, magasime seal paar tundi, sõime hommikust ja tulime siis koju, heh, põlved polnud kohe üldse valusad, mkm. Liisi: „No more low dance to me!“ . Kusjuures põlved annavad siiamaani veel natukene tunda. Järgmine kord ei saa niipea välja minna!
Ning märkamatult saabus uus nädal, oeh ja uus assignment, ooonou, Richardi aine, Adventure and Society, vot see oli küll katsumus omaette, 2000 sõna teemal The development of adventure tourism. Teema paneb täista mõtlema või mis? Ega siis midagi, alustasime, mis me alustasime nädal aega varem, aga ikkagi olime öö ennem tähtaega üleval, jälle, ja kirjutasime seda tükikest poole seitsmeni hommikul, vähemalt saime valmis, siiani kõige raskem ülesanne mida ma teinud olen, kohe kindlasti. Andsime töö sisse ja MAGAMA, üles ärkasime pool 4 ja Liisu pidi tööl olema kell 4, uupsi, esimene korralik sissemagamine, no ikka juhtub, Liisu helistas tööle ja pani jooksu rongijaama suunas, mina magasin natukene veel, ajasin ennast ülesse ja läksin jooksma, no vahelduseks päris mõnus oli ennast liigutada, peale sellist ööd, kus vaja ainult istuda ja ennast fokusseerida ülesande täitmisele. Teise aasta ATM'is jõudsid tagasi Birminghami ja Andreas pakkus välja tema poole pilte vaatama minna, eks me siis läksime, Liisu jõudis üheteistkümne paiku õhtul koju ning Andrease pool olime 12 ajal. Tal oli ikka kvaliteet aeg seal, nii tahaks juba tagasi! Koju jõudsime poole kolme ajal, samas, ega varem nagunii und poleks olnud, kuna me juba siin selle öise režiimiga ennast harjutanud.
Nüüd siis käes nädalavahetus, räägiks siis natuke mu töö väljavaadetest ka. Me mõlemad Kristjaniga saime Nec Group'i tööle, täpselt sama asi mida Liisi teeb, isegi samad kohad, lihtsalt teine tööandja, põhimõtteliselt Nec Group koosneb suurtest kontserdi, konverentsi keskustest, nagu Saku suurhallid, päris võimsad. Nädalavahetus ongi kulunud väljaõppele, oeh küll nad võivad sellest tööohutusest vadrata, see neil lemmikteema söögi alla ja söögi peale. Eile polnud midagi erilist, firma tutvustus, teenindaja käitumine, see võttis terve päeva, oeh. Täna oli tööohutus ja söögikäsitlemise ohutus jälle päev otsa, tahaks puhata ka nädalavahetusel. Samuti teisipäev läheb selle koolituse nahka. Ainuke hea asi on see, et nad maksavad selle koolituse eest peale, juhuu. Aga ma ei taha seda töökohta, ma tahan Off To Worki tööle saada, sest nad maksavad rohkem, OTWs on treeningpäev kolmapäeval, mis tähendab, et ma pole veel kindel, kas ma ikka saan OTWsse tööle. Sellepärast ongi vaja mul Nec koolitused ära teha, varuplaaniks või nii. Aga see tänane päev oli täielik koomika, see naine kes meid õpetas oli omaette frukt, hüüdnimi oli tal Mad Mary. No selline koomik, hüperaktiivik nagu duracelli jänku. Pidevalt lendasid seksistlikud naljad eriti meeste suunas, heh. Mõni oli isegi päris naljakas, kuid pigem naersin ma tema käiumist. Samas oli ta väga tark ja oma valdkonnas orienteerus hästi, mälu oli ka hea. Tal jäid kohe kõiginimed meelde, no ja kokku oli meid 20 ringis, ulme ma ei mäleta poolte nimesidki, no mul muidugi nimedele halb mälu ka. Igaljuhul ennem viit saime tulema.
Nüüd siis käes nädalavahetus, räägiks siis natuke mu töö väljavaadetest ka. Me mõlemad Kristjaniga saime Nec Group'i tööle, täpselt sama asi mida Liisi teeb, isegi samad kohad, lihtsalt teine tööandja, põhimõtteliselt Nec Group koosneb suurtest kontserdi, konverentsi keskustest, nagu Saku suurhallid, päris võimsad. Nädalavahetus ongi kulunud väljaõppele, oeh küll nad võivad sellest tööohutusest vadrata, see neil lemmikteema söögi alla ja söögi peale. Eile polnud midagi erilist, firma tutvustus, teenindaja käitumine, see võttis terve päeva, oeh. Täna oli tööohutus ja söögikäsitlemise ohutus jälle päev otsa, tahaks puhata ka nädalavahetusel. Samuti teisipäev läheb selle koolituse nahka. Ainuke hea asi on see, et nad maksavad selle koolituse eest peale, juhuu. Aga ma ei taha seda töökohta, ma tahan Off To Worki tööle saada, sest nad maksavad rohkem, OTWs on treeningpäev kolmapäeval, mis tähendab, et ma pole veel kindel, kas ma ikka saan OTWsse tööle. Sellepärast ongi vaja mul Nec koolitused ära teha, varuplaaniks või nii. Aga see tänane päev oli täielik koomika, see naine kes meid õpetas oli omaette frukt, hüüdnimi oli tal Mad Mary. No selline koomik, hüperaktiivik nagu duracelli jänku. Pidevalt lendasid seksistlikud naljad eriti meeste suunas, heh. Mõni oli isegi päris naljakas, kuid pigem naersin ma tema käiumist. Samas oli ta väga tark ja oma valdkonnas orienteerus hästi, mälu oli ka hea. Tal jäid kohe kõiginimed meelde, no ja kokku oli meid 20 ringis, ulme ma ei mäleta poolte nimesidki, no mul muidugi nimedele halb mälu ka. Igaljuhul ennem viit saime tulema.
Nüüd istun üksi kodus magamiskoti sees, sest siin on külm ning joon kuuma kakaod. Mõnus puhkus, soovitan soojalt. Liisu peaks kusagil peale kümmet koju jõudma, imelik on nii elada, kui ma lahkusin siis ta magas ja kui ma koju tulin siis teda pole. Veits igav on, oleks tahtnud jooksma minna, aga tõsine koerailm oli, vihma sadas ja tuul, väga ei tõmmanud välja tagasi. Homme on koolipäev, Business Economics, hetkel õpime raamatupidamist inglise stiilis, oeh ei suuda ära oodata ja veel Risk Managementi, mitte, et seda täna vähe oleks kuulanud. Heal juhul läheme ronima ka, pole ammu käinud ju. Järgmine kolmapäev jääb jälle veesporti minemata, aga mis teha. Töö on olulisem hetkel.
Lotus, mõnus auto, eriti värv:D:D
Ma arvan, et pilt räägib enda eest, see onkohalik Tesco, ning jah, see avariiväljapääs on ketiga kinni pandud!! Loogika
Sinna tahaks küll pisikesele ostutuurile minna!!!! :D
Oeh, kuu aja tegemised on siis siin enamvähem kirjas, loodan, et järgmise sissekandega nii kaua aega ei lähe. Aga, eks aeg näitab.
Päikest enam vast soovida ei saa, siis pigem soovin lund teile sinna Eestisse !:D
Kallid
Saturday, December 3, 2011
Glaramara pilte ka siis
Pildid suht segamini, aga hea ülevaate saab siiski!
Kristjan ja Josh teed näitamas, esimesel kaardilugemis käigul
Ekspeditsiooni puhkepausil
Esimene päev Glaramaralt, jõime teed
Ennem kaardilugemis koolitust
Njaah, bossid ju
Kõik olid raudselt eksinud!
Natuke lambaid kaa :D
Ja ilusat maastikku
Egon ainult puudu, ta oli lost in action
Koos Nadja ja Barbaraga, meie õppejõud, ja lapsehoidja :D
Natuke veel maastikku
Ja veel
Egon on JÄLLE lost
Josh
Liisu
Egon
Kristjan
Mina
Barbara
Heh, suhteliselt sarnased, JÄLLE, huvitav küll miks?
Ma tean kuhu minna, jee
ja meie, eestlased
Risk Management
Dan, meie kõige lahedam instruktor üldse
Nadja
Dan
Egon: "Fuck the expedition, I want to be a pilot!"
No tõsiselt, hävitajad ja muud sõjaväelennukid lendasid pidevalt üle peade, nii et mäed kohisesid.
Meie grupp täiskoosseisus
Kristjan is Lost
Josh is Lost
I'am Lost
We are Lost
Meie jõumehed :D
Ja söögimehed
Zowie ja Amy
Liisu ja DOLMINO
Dan And Tom Gone Wild I
II
III
Vaade poole Dale Headi tõusu pealt
Dayron, väsinud
Poolel teel ülesse
Allatulles
Tipus, enam kõrgemaks minna kahjuks ei saanud.
Dale Head siis 700m, esimene mägi ikkagi
Tipu emotsioonid
Tundub, et Josh ka
Subscribe to:
Comments (Atom)