Et siis kuu aega on möödunud linnutiivul. No päriselt ka, ikka väga kiire on siin, tegelikult isegi hea, ei märkagi kuhu aeg kaob. Varsti vaheaeg ja jõulud, kahju ainult, et need siin tuleb vastu võtta, aga me anname Liisuga endast parima, teeme korraliku Eesti sööki, kuuske küll korterisse ei hakka ostma, aga ega see jõulumeeleolu riku. Siin algasid jõulud juba üsna varakult, kesklinnas on saksa turg püsti pandud, no see värk on ikka massiivne. Kui kesklinna asja on siis ma püüan seda võimalikult palju vältida, liiga palju inimesi on seal minu jaoks. Kohati tekib klaustrofoobiline tunne isegi. Sama hullus on ostukeskustes ja üldse poodides, ei tahaks nähagi seda massi, kes veel viimasele hetkele kinkide ostmise jätab.
Peale Glaramaralt tagasitulekut kohe järgmisel päeval käisime Liisuga Aston Villa Norwichi jalkamängu vaatamas, täitsa lahe oli, kuigi Villa fännid on VÄGA laisad ergutajad. Villa loomulikult võitis ja mida tegid fännid, rõõmuhõisked tulid vaid paar korda ning juba enne mängu lõppu hakati staadionilt lahkuma, TÕELISED FÄNNID :D. Muidugi staadion oli ülivinge 35000 pealtvaataja kanti oli inimesi, päris võimas, Lilleküla 9000 ei anna väga võrrelda. Kuigi Lilleküla teeb suuremat lärmi, seda võin ma garanteerida!! Ning kui veel neid kahte staadionit võrrelda, siis Lillekülas on mõnus küüslauguleiva lõhn, Villa staadionil aga inglise stiilis piruka, mis pole just kõige maitsvam asi maailmas, inimesed tõesti käivad nendega ringi staadionil ja söövad neid, jakkkk.
Victoria Vläljak siis, pildid on hommikul tehtud, sellepärast pole ka inimesi. ÕNNEKS
Peale Glaramaralt tagasitulekut kohe järgmisel päeval käisime Liisuga Aston Villa Norwichi jalkamängu vaatamas, täitsa lahe oli, kuigi Villa fännid on VÄGA laisad ergutajad. Villa loomulikult võitis ja mida tegid fännid, rõõmuhõisked tulid vaid paar korda ning juba enne mängu lõppu hakati staadionilt lahkuma, TÕELISED FÄNNID :D. Muidugi staadion oli ülivinge 35000 pealtvaataja kanti oli inimesi, päris võimas, Lilleküla 9000 ei anna väga võrrelda. Kuigi Lilleküla teeb suuremat lärmi, seda võin ma garanteerida!! Ning kui veel neid kahte staadionit võrrelda, siis Lillekülas on mõnus küüslauguleiva lõhn, Villa staadionil aga inglise stiilis piruka, mis pole just kõige maitsvam asi maailmas, inimesed tõesti käivad nendega ringi staadionil ja söövad neid, jakkkk.
Vaade siis Aston Villa fännisektorist
Teisipäeval (8. novembril) oli meil tööintervjuud Off To Workis, Liisu sai töö, mina mitte, väike pettumushetk oli, aga mis edasi sai, sellest edasistes lõikudes.
Siis kolis Egon meie poole natukeseks. No nii umbes nädalaks, ta sai ühikast lahti mingisuguse väga suure ime läbi, ning tal oli peavarju vaja, nii et ta sai ilusasti meie pisikese diivani enda käsutusse. Käisime Egoni töö juures firmapeol, oi see oli koomika, mängisime bingot, õunte püüdmist veest, toolimängu ja apelsini veeretamist ninaga, oeh. Vanad inimesed ja nende lahedad peod, kuid kui vaadata asja positiivsest küljest, mina võitsin bingo ja sain auhinnaks pudeli veini, jeeeeee. :D
Egoni siin viibimine oli päris hea vaheldus, korter oli koguaeg elu täis. Nüüd on ta meid maha jätnud ning Kanadasse kolinud :(. Päris kahju tegelikult, nüüd on meie kursusel ainult kolm eestlast järgi, loodame et veel keegi neist ära ei lähe :D:D. Egon leidis endale tööd Kanadas ühes suusa kuurosris ning läks oma õnne taga ajama, mis on iseenesest hea, sest oma unistusi tulebju püüda, või mis? Ta läks kohe ennem esimest assignmenti ära, nii et pääses sellest. Richard, meie year magager ütles ka, et raudselt ei taha assignmenti teha. Mina ja Liisu istusime kogu öö üleval ning kirjutasime seda jubedat Business Economics'it huuuuh, milline õudusunenägu see oli, samal ajal Egon norskas meie diivanli:D Kohe kui valmis saime läksime kooli ja andsime töö sisse, mina suundusin magama, aga Liisu pidi tööle minema. Õhtul oli Ladislavi sünnipäev, tšehh, kes õpib teist aastat ATMi, käsime bowlingut mängimas ja peale seda läksime tema poole. Seal avanes meil võimalus vaadata Eesti Iirimaa mängu, oeh, kurb hakkas lausa, me olime juba nii kaugele jõudnud, nähes neid kolle meie väravasse tulemas, meeleolu läks ikka väga ära. Aga mis teha, mäng on mäng, keegi peab ju kaotama. Peale mängu suundsime ühikasse, seal oli köögipidu, oh koomiline asi. Palju inimesi pidutsevad pisikeses pimedas köögis, koomiline, olime umbes kolmeni seal ja siis otsustasime magama tulla, Liisu oli selleks ajaks juba 30 tundi magamata olnud, no juhtub. :D
Egoni siin viibimine oli päris hea vaheldus, korter oli koguaeg elu täis. Nüüd on ta meid maha jätnud ning Kanadasse kolinud :(. Päris kahju tegelikult, nüüd on meie kursusel ainult kolm eestlast järgi, loodame et veel keegi neist ära ei lähe :D:D. Egon leidis endale tööd Kanadas ühes suusa kuurosris ning läks oma õnne taga ajama, mis on iseenesest hea, sest oma unistusi tulebju püüda, või mis? Ta läks kohe ennem esimest assignmenti ära, nii et pääses sellest. Richard, meie year magager ütles ka, et raudselt ei taha assignmenti teha. Mina ja Liisu istusime kogu öö üleval ning kirjutasime seda jubedat Business Economics'it huuuuh, milline õudusunenägu see oli, samal ajal Egon norskas meie diivanli:D Kohe kui valmis saime läksime kooli ja andsime töö sisse, mina suundusin magama, aga Liisu pidi tööle minema. Õhtul oli Ladislavi sünnipäev, tšehh, kes õpib teist aastat ATMi, käsime bowlingut mängimas ja peale seda läksime tema poole. Seal avanes meil võimalus vaadata Eesti Iirimaa mängu, oeh, kurb hakkas lausa, me olime juba nii kaugele jõudnud, nähes neid kolle meie väravasse tulemas, meeleolu läks ikka väga ära. Aga mis teha, mäng on mäng, keegi peab ju kaotama. Peale mängu suundsime ühikasse, seal oli köögipidu, oh koomiline asi. Palju inimesi pidutsevad pisikeses pimedas köögis, koomiline, olime umbes kolmeni seal ja siis otsustasime magama tulla, Liisu oli selleks ajaks juba 30 tundi magamata olnud, no juhtub. :D
Täitsa ilus segadus ju! Proovige ise siit miskit ülesse leida, võimatu.
Ennem Egoni lahkumist korraldasime väikese äramineku olemise ka, päris koomiline oli, läksime öösel välja mõttega et läheme kluppi, aga lõpetasime kusagil plangutaga juues, nii palju siis sellest, kogemus omaette pompsude peatuspaigas olla, edasi tulime meie korterisse tagasi ja pidu võis jätkuda kuni Egoni bussini. Hommikul 7 paiku läksime siis teda bussijaama saatma ja Andreas tuli ka, kusjuures suhteliselt otse töölt, nii et saatjaskond oli bussijaamas suur. Tõi veel ühe Viru Valge Egonile, mis osutus veeks, oli see oli feil, keegi oli nalja teinud, ning tühja pudelisse vee pannud, no olgu õnnelik. Vähemalt saatsime Eggy korralikult minema! Ta läks isadepäeval ära, nii et kohe kui koju jõudsime, tegin pisikese kõne papile:D mõnus oli tema häält kuulda, pole ju mitu kuud näinud, ega rääkinud. Peale kõnet oli aeg magama minna, pikk öö oli siiski seljataga.
Meie auto parklas on üks mõnus mersu, kasutasime juhust ja tegime pilti.
Kohustuslik pilt Pulli juures ka siis Bullringi keskel, Egon haaras otseselt härjal/pullil sarvist.
Nadja on ikka segane küll, see parkimis märk "jäi" talle näppu, nüüd kaunistab see märk meie aknalauda.
Siis tuli employability week, mis kujutab endast koolivaba nädalat, nagu vaheaeg või midagi sellist, Liisu käis tööl, mida mina tegin, veetsin aega kvaliteetselt kui nii võib öelda, tööd otsisin, huuuh kõige jubedam asi maailmas kui assignmentide kirjutamine välja jätta. Käisime Kristjaniga teisipäeval (15. novembril) cv-sid jagamas, tulemus, TUBLI ÜKS. Jeeeeeeeei, nec-group, sama töö, mis Off To Workis oleks, kutsuti intervjuule, kust ma seekord ilusasti läbi sain, no ei tea. Hea, et seekord miskit kihva ei keeranud. Samal ajal saatsin Off To Worki uuesti meili, et äkki nad vaataksid mu andmed uuesti üle ning ülla ülla, NAD HELISTASID TGASI jeeeeeeei. Käisin seal ka uuesti intervjuul, mis läks väga edukalt. Nii et nüüd on mul kaks töökohta, sama tööga, kelle kasuka otsustan?? Off To Work ikka, seal lahedamad inimesed, ja palk on kõrgem, kohe 0,68£ kõrgem, see suur asi ju!! Õhtul olijällegi jalgpalli aeg, Iirimaa vs Eesti, seda käisime suure eestlaste kambaga Walkaboutis vaatamas, ja jällegi aitas Kostja oma ilusa väravaga viigi teenida. No see värav oli ikka ilus küll, sain natuke häälepaelasid treenida:D:D. Ning märkamatult jõudis kätte reede, piduuuu, saime smsi Gatecrasherist, Euroopa suuruselt kolmas ööklubi, et meil on vabad pääsmed, no muidugi me kasutasime selle ära, pidu oli mega. Käisime kõik ruumid läbi, seal on mitu erineva muusikastiiliga tantsusaali, pluss palju baare ja muid ägedaid kohakesi. Koju jõudsime siis olime igal juhul omadega läbi. Teise aasta ATM'id läksid Glaramarale, no mitte ei tahtnud nendega kaasa minna:D
Keset tantsusaali.
Kui vaba nädal läbi sai, siis tuli tagasi reaalsusesse pöörduda, ASSIGNMENTID, appi aidake keegi, Risk Management midagi keerulist ise eneset polnud, lihtsalt 1500 sõna teemal Risk is arguably an inherent component of the adventure experience, mida iganes selle alla veel kirjutada, siis risk assessment oma firmale teha ja oma töökäiku analüüsida, kasutamata sõna mina :D:D SITUATSIOONIKOOMIKA. Igaljuhul, see läks enam-vähem hästi, vähemalt ma arvan nii, kuigi oleks võinud rohkem refereerida, aga no elab üle. Aa, ja esmaspäeval (21. novembril) tegime belayingu testi ka ära, nüüd saame ronimas käia ilma järelvaatajateta, juhuu, mitte midagi rasket selles polnud, pidi lihtsalt toestama ronijat ja ise ka ronima, tavalist sõlme oskama ja belayingu device'i kasutada oskama, peace of cake, I would say! Muidugi Scott, Adventure Society juht ja Viky, teinejuht olid ülimalt uhked meie üle, aga no tõesti see oli KERGE, igaljuhul kergem kui assignmentide kirjutamie!
Reedel läksime Liisu ja Nadjaga välja, seekord Walkabouti, päris mega öö oli, kui saab nii öelda. Mõnus oli möllu panna peale sellist pingelist nädalat, lasksime ennast täitsa vabaks. Koju jõudsime viie paiku, õigemini Nadja poole, magasime seal paar tundi, sõime hommikust ja tulime siis koju, heh, põlved polnud kohe üldse valusad, mkm. Liisi: „No more low dance to me!“ . Kusjuures põlved annavad siiamaani veel natukene tunda. Järgmine kord ei saa niipea välja minna!
Reedel läksime Liisu ja Nadjaga välja, seekord Walkabouti, päris mega öö oli, kui saab nii öelda. Mõnus oli möllu panna peale sellist pingelist nädalat, lasksime ennast täitsa vabaks. Koju jõudsime viie paiku, õigemini Nadja poole, magasime seal paar tundi, sõime hommikust ja tulime siis koju, heh, põlved polnud kohe üldse valusad, mkm. Liisi: „No more low dance to me!“ . Kusjuures põlved annavad siiamaani veel natukene tunda. Järgmine kord ei saa niipea välja minna!
Ning märkamatult saabus uus nädal, oeh ja uus assignment, ooonou, Richardi aine, Adventure and Society, vot see oli küll katsumus omaette, 2000 sõna teemal The development of adventure tourism. Teema paneb täista mõtlema või mis? Ega siis midagi, alustasime, mis me alustasime nädal aega varem, aga ikkagi olime öö ennem tähtaega üleval, jälle, ja kirjutasime seda tükikest poole seitsmeni hommikul, vähemalt saime valmis, siiani kõige raskem ülesanne mida ma teinud olen, kohe kindlasti. Andsime töö sisse ja MAGAMA, üles ärkasime pool 4 ja Liisu pidi tööl olema kell 4, uupsi, esimene korralik sissemagamine, no ikka juhtub, Liisu helistas tööle ja pani jooksu rongijaama suunas, mina magasin natukene veel, ajasin ennast ülesse ja läksin jooksma, no vahelduseks päris mõnus oli ennast liigutada, peale sellist ööd, kus vaja ainult istuda ja ennast fokusseerida ülesande täitmisele. Teise aasta ATM'is jõudsid tagasi Birminghami ja Andreas pakkus välja tema poole pilte vaatama minna, eks me siis läksime, Liisu jõudis üheteistkümne paiku õhtul koju ning Andrease pool olime 12 ajal. Tal oli ikka kvaliteet aeg seal, nii tahaks juba tagasi! Koju jõudsime poole kolme ajal, samas, ega varem nagunii und poleks olnud, kuna me juba siin selle öise režiimiga ennast harjutanud.
Nüüd siis käes nädalavahetus, räägiks siis natuke mu töö väljavaadetest ka. Me mõlemad Kristjaniga saime Nec Group'i tööle, täpselt sama asi mida Liisi teeb, isegi samad kohad, lihtsalt teine tööandja, põhimõtteliselt Nec Group koosneb suurtest kontserdi, konverentsi keskustest, nagu Saku suurhallid, päris võimsad. Nädalavahetus ongi kulunud väljaõppele, oeh küll nad võivad sellest tööohutusest vadrata, see neil lemmikteema söögi alla ja söögi peale. Eile polnud midagi erilist, firma tutvustus, teenindaja käitumine, see võttis terve päeva, oeh. Täna oli tööohutus ja söögikäsitlemise ohutus jälle päev otsa, tahaks puhata ka nädalavahetusel. Samuti teisipäev läheb selle koolituse nahka. Ainuke hea asi on see, et nad maksavad selle koolituse eest peale, juhuu. Aga ma ei taha seda töökohta, ma tahan Off To Worki tööle saada, sest nad maksavad rohkem, OTWs on treeningpäev kolmapäeval, mis tähendab, et ma pole veel kindel, kas ma ikka saan OTWsse tööle. Sellepärast ongi vaja mul Nec koolitused ära teha, varuplaaniks või nii. Aga see tänane päev oli täielik koomika, see naine kes meid õpetas oli omaette frukt, hüüdnimi oli tal Mad Mary. No selline koomik, hüperaktiivik nagu duracelli jänku. Pidevalt lendasid seksistlikud naljad eriti meeste suunas, heh. Mõni oli isegi päris naljakas, kuid pigem naersin ma tema käiumist. Samas oli ta väga tark ja oma valdkonnas orienteerus hästi, mälu oli ka hea. Tal jäid kohe kõiginimed meelde, no ja kokku oli meid 20 ringis, ulme ma ei mäleta poolte nimesidki, no mul muidugi nimedele halb mälu ka. Igaljuhul ennem viit saime tulema.
Nüüd siis käes nädalavahetus, räägiks siis natuke mu töö väljavaadetest ka. Me mõlemad Kristjaniga saime Nec Group'i tööle, täpselt sama asi mida Liisi teeb, isegi samad kohad, lihtsalt teine tööandja, põhimõtteliselt Nec Group koosneb suurtest kontserdi, konverentsi keskustest, nagu Saku suurhallid, päris võimsad. Nädalavahetus ongi kulunud väljaõppele, oeh küll nad võivad sellest tööohutusest vadrata, see neil lemmikteema söögi alla ja söögi peale. Eile polnud midagi erilist, firma tutvustus, teenindaja käitumine, see võttis terve päeva, oeh. Täna oli tööohutus ja söögikäsitlemise ohutus jälle päev otsa, tahaks puhata ka nädalavahetusel. Samuti teisipäev läheb selle koolituse nahka. Ainuke hea asi on see, et nad maksavad selle koolituse eest peale, juhuu. Aga ma ei taha seda töökohta, ma tahan Off To Worki tööle saada, sest nad maksavad rohkem, OTWs on treeningpäev kolmapäeval, mis tähendab, et ma pole veel kindel, kas ma ikka saan OTWsse tööle. Sellepärast ongi vaja mul Nec koolitused ära teha, varuplaaniks või nii. Aga see tänane päev oli täielik koomika, see naine kes meid õpetas oli omaette frukt, hüüdnimi oli tal Mad Mary. No selline koomik, hüperaktiivik nagu duracelli jänku. Pidevalt lendasid seksistlikud naljad eriti meeste suunas, heh. Mõni oli isegi päris naljakas, kuid pigem naersin ma tema käiumist. Samas oli ta väga tark ja oma valdkonnas orienteerus hästi, mälu oli ka hea. Tal jäid kohe kõiginimed meelde, no ja kokku oli meid 20 ringis, ulme ma ei mäleta poolte nimesidki, no mul muidugi nimedele halb mälu ka. Igaljuhul ennem viit saime tulema.
Nüüd istun üksi kodus magamiskoti sees, sest siin on külm ning joon kuuma kakaod. Mõnus puhkus, soovitan soojalt. Liisu peaks kusagil peale kümmet koju jõudma, imelik on nii elada, kui ma lahkusin siis ta magas ja kui ma koju tulin siis teda pole. Veits igav on, oleks tahtnud jooksma minna, aga tõsine koerailm oli, vihma sadas ja tuul, väga ei tõmmanud välja tagasi. Homme on koolipäev, Business Economics, hetkel õpime raamatupidamist inglise stiilis, oeh ei suuda ära oodata ja veel Risk Managementi, mitte, et seda täna vähe oleks kuulanud. Heal juhul läheme ronima ka, pole ammu käinud ju. Järgmine kolmapäev jääb jälle veesporti minemata, aga mis teha. Töö on olulisem hetkel.
Lotus, mõnus auto, eriti värv:D:D
Ma arvan, et pilt räägib enda eest, see onkohalik Tesco, ning jah, see avariiväljapääs on ketiga kinni pandud!! Loogika
Sinna tahaks küll pisikesele ostutuurile minna!!!! :D
Oeh, kuu aja tegemised on siis siin enamvähem kirjas, loodan, et järgmise sissekandega nii kaua aega ei lähe. Aga, eks aeg näitab.
Päikest enam vast soovida ei saa, siis pigem soovin lund teile sinna Eestisse !:D
Kallid
No comments:
Post a Comment