Oeh kuidas tahaks tagasi sinna mägede vahele, see kümme päeva möödus jällegi väga väga kiirelt ja uusi oskusi omandades. MA jõudsin selgusele et tahan oma ronimisoskust arendada võib-olla isegi instruktori pabereid teha, selleks on vaja aga palju palju harjutada :D:D.
See kord ei pidanud tegema kõiki asju, sai keskenduda lemmik alale, ehk siis kaks päeva ronimist, lihtsalt taevalik, käisime kaljudel turnimas ja Põhja-Inglismaa kõige suuremas ronimiskeskuses, Lakeland Climbing Centre. See oli ikka võimas küll. Kujutage ise ette ronimist kuue korruselisel ronimisseinal, MÕNUS. Bouldring, ehk siin vaba ronimine oli ka ülimalt lahedaks tehtud, sai lae all turnida ahvi kombel. Nii et Single Pich Awardi tegemine hakkab varsti pihta siis!
Üks päev oli pühendatud mountain skill'ide omandamisele, see kujutas endast grupi juhtimist ja erinevaid köie tehnikaid, sain päris targaks kohe. Muidugi Dan, kõige parim instruktor üldse, oskab väga hästi õpetada ja oskusi edasi anda.
Käisime gavingut ka tegemas, päev otsa maa all turnimist, oli huvitav küll kuid kohati klaustrofoobiline kui ükshetk peab kahe kalju vahelt läbi roomama, mainiks ära et vahe oli maksimaalselt 25cm :D:D, pisike mõte turgatas küll korra peast läbi et mis siis saab kui see koobas nüüd kokku kukub, õnneks midagi ei juhtunud. Peale pisukest turnimist maa aluses jões tegime veel sügavamale maa alla laskumise ja tulemuseks oli imeilus vaatepuilt kosest mis kaljult alla voolab, lihtsalt võrratu! Olekski vist tahtnud koopa inimeseks tol hetkel hakata. Soovitan soojalt kui kellegil on võimalus minna koobastesse, siis ärge laske juhust mööda! Pisut närvikõdi ja ilusaid vaateid, rääkimata stalagtiitidest ja stalagmiitidest.
Muidugi ei puudunud ka firma harjutus, seekord pidime ehitama matkakoti ja selles transportima lahtises pudelis õli, suurt kivi, ajalehte ja mune, need pidid kõik terveks jääma aga noh jah, meie rühm feilis räigelt. Meie kottgi oli selline nikerdis et see ei pidanud esimest meetritki vastu :D:D:D:D, juba selga tõstes läks katki. Ag noh tegime ülesanded läbi ja presentatsiooni ka ära. Minu rühmas olid siis Michell, Costin, Dayron, Liisi ja Kristjan. No ausalt ka, eestlased on ikka kõige ajud, ilma meieta poleks need teised ikka mitte midagi teha osanud, ei käite seadmisest kuni lõpetades tavalisest orienteerumisest, jõhker ikka, miks nad ronivad seda eriala õppima kui neist millekski asja pole??!!!! Suht üle viskas vahepeal nende käitumine aga no ei saa ju ebaviisakas ka oma kurusekaaslaste suhtes olla.
Ekspeditsioon oli veel suurem naljanumber, osalt tänu inglastele, no on alles hädapätakad :D. Meid paigutati seekord teistsugustesse gruppidesse, aga noh kasu sellest polnud, sest Kristjan jäi üksi inglastega ja mina, Liisu, Ndaja, Mann (meie uus eestlane kursusel) olime sunnitud jääma Costini ja Dayroniga, no mõtled küll et mehed, aga noh jah, nad kutsusid meid segasteks, sest me lihtsalt kõndisime neist üle, nad ei osanud ei navigeerida, neid ei huvitanud kaardi lugemine, nad ei saanud isegi kõndimisega hakkama, kust küll selliseid välja hüppavad? Esimese päeva kõndis Dan meiega kaasa, muide Dan poleks tulnud ekspeditsioonile kui mina ja Liisu poleks teda palunud. Tisel ja kolmandal päeval kõndisime üksi, ilma instruktoriteta. Kristjan kannatas ühe päeva ära inglaste grupis aga teisel päeval tuli meie gruppi üle:D:D, oi kui palju vihaseid pilke me saime, aga no olgem ausad, meie grupp jõudis telkimisplatsile kolm tundi ennem. See pole ju normaalne! Kui meil kuum kakao vlmis keedetud oli siis hakas inglaste grupp tasakesi mägedest märku andma, kõige eest tuli Simon, jooksuga :D:D:D vist viskas tal ka üle see pauside tegemine, siis suurema jooksuga Kristjan ja inglise plikad lombates järgi, no tõsiselt oli see alles vaatepilt. Muuseas, seekord telkisime täielikult looduses, mitte spetsiaalsel telkimisplatsil, mis tähendas et vett pidi jõestvõtma ja vetsusid polnud, meie elasime ilusasti üle aga inglastel oli vetsus käimisega raskusi, nii nii mõnegi üle sai kõvasti naerda. Teise hommiku alguses oli üks plikake veel nini unesegane et kõndis vetsu lagedale väljale kui enam edasi ei jõudnud kõndida ajas püksid maha, instruktoridki said kõvasti naerda, ütlesid ka, et if you gotta go then you gota go! Ega midagi tõesti, kuigi teisel pool telke kümne meetri kaugusel oli kiviaed, aga noh vist unesegaselt tõesti ei saa aru kuhu poole sa lähed. Aa viimasel hommikul oli lumi maas, lihtsalt nii lahe, tuled telgist välja ja kõik on valge, orus küll lumi kaua ei kestnud aga mäe tippudes on lumi veel siiani alles. Meie ei viitsinud mitut telki kasa vedada, nii et magasime neljakesi kolme inimese telgis, no natuke kitsas oli aga see eest tol hommikul kui miinuskraadid olid, siis oli ikka megapalav, telgil on kaks ust, ja akent, kõik nad olid lahti ja ikka oli palav. Tised külmetasid. Tagasitulek oli küll vist kõge ägedam osa sellest matkast, Kristjan tuli minu, Nadja Liisu ja Manniga üle mägete kui teised mööda safalti koju kõmpisid, me saime lihtsalt võrratuid pilte lumistest mäetippudest, võrratu, me võtsime aega tagasitulekuga, tulime vist neli tundi kahe tunni teed :D, tegime mägihütis mõnusa lõuna oma ülejääkidest ja hakkasime alla tulema. Selleks ajakas kui Glaramara paistma hakkas siis tuli Simon meid juba otsima, nägime ülevalt mäelt kuidas buss sõitis välja me muidugi vehkisime kätega meeletult, õnneks ta nägi ning keeras otsa ringi, imelik, meie ja eksiks ära :D, aga no kõike võib juhtuda. Nii kui Glaramarale jõudsime kuulsime, et me läheme kohe Gyll Scramblingut tegema, oeh mitte ei viitsinud, see pole just mu lemmik tegevusi, aga noh läksin ikka, päris nalja sai tegelikult, kui olime juba põlvini märjad siis hakkas veel rahet ka sadama,nii et saime kõike endale kaela selle kümne päeva jooksul, lund, vihma ja rahet. Tegime samas jões seda scramblingut kus eelmine kordki, päris kerge oli urnida imekombel, kohe näha et natuke julgem ja kindlam ronimises, aga no see selleks. Seekord jäi küll suur Great Cable küll vallutamata, see on suurim tipp Lake Distrikus, kuid sügisel käime seal kindlasti ära, mark my words!
Vist saigi laiaslaastus enamvähem kõik kirja, pildid tulevad järgmise postitusega, pole neid veel isegi näinud.
Nii et ega midagi ilusat kevadet ikka!
No comments:
Post a Comment